Analüüsid ja ettekanded

2013

Yngve Rosenblad. Läänemaa inimkapital. – Eesti piirkondlik areng. 2013. Regional development in Estonia, Tallinn: Statistikaamet, 2013

Inimkapital on maa, loodusressursside, masinate, finantskapitali jne kõrval üks majanduse olulisi sisendtegureid. Inimkapitaliga arvestamine on tähtis nii piirkonna arengu hindamisel kui ka selle tuleviku kavandamisel. Majandustegevust planeerides on mõistlik omada adekvaatset ülevaadet piirkonna tööjõust ning rahvastikuressursist laiemalt – selle paiknemisest, koosseisust ja eripäradest.

Yngve Rosenblad. Tööhõive ja töötus. – Pilte rahvaloendusest. Census Snapshots, Tallinn: Statistikaamet, 2013

Kõikidel Eestis seni toimunud rahvaloendustel (alates esimesest loendusest 1881. aastal) on olnud eesmärk fikseerida ka elanike tööalane tegevus. Loendustulemuste alusel on püütud alati inimesi mingil viisil kihtidesse või sotsiaalsetesse gruppidesse jagada. Sageli on seda tehtud peamiste sissetulekuallikate ja tegevusvaldkondade järgi (Tiit 2011: 130). Et jaotused on ajas väga palju muutunud, on loenduste tulemusi raske täpselt võrrelda. Samas annavad kasutatud jaotused hästi aimu loendusaegsest majandus- ja ühiskondlikust süsteemist. Esimesel, 1881. aasta loendusel jagati elanikud laias laastus kaheks – tootjateks (siia kuulusid mittemateriaalsete väärtuste tootjad, materiaalsete väärtuste tootjad ning teenijad) ning ülalpeetavateks (lapsed, (üli)õpilased, koduperenaised jne). Esimese vabariigi ajal toimunud loendusel olid sotsiaalsete kihtide seas muu hulgas peremehed, töölised, teenijad, ametnikud ja vabakutselised. Nõukogude ajal jaotati elanikkond töölisteks, teenistujateks (siia kuulusid nii ametnikud, vaimse töö tegijad kui ka teenindajad) ja kolhoosnikeks. Tänapäeval oleme üle võtnud Rahvusvahelise Tööorganisatsiooni (ILO) jaotuse, mis liigitab elanikud majanduslikult aktiivseks (töötajad ehk tööga hõivatud ja töötud) ning majanduslikult mitteaktiivseks.