Üleilmsete säästva arengu keskkonnaeesmärkide saavutamisel on veel palju teha: on nii võite kui ka puudujääke. Siiski suureneb keskkonnahoiu väärtustamise tõttu keskkonnasektor, mis annab tööd järjest suuremale arvule inimestele.
Põlevkivi kasutus suurenes 2015. aastaks 21% võrreldes 2005. aastaga. Samal perioodil suurenes jäätmete teke 34% ja kasvuhoonegaaside emissioon 10%. Taunimisväärne on see, et majanduse üldise kasvu foonil on majanduses toodetud lisandväärtus suurenenud ressursikasutusest aeglasemalt.
Keskkonnakaitsekulutuste arvepidamine kirjeldab keskkonnaturu komponente ja keskkonnaga seotud rahavoogusid – riigis toodetud keskkonnakaitseteenuste mahtu, turul pakutavate keskkonnakaitseteenuste tarbimist ning nende teenuste tootmise ja tarbimise finantseerimist. 2010. aastal panustati Eestis keskkonnakaitsesse 548 miljonit eurot, millest suure enamuse moodustas keskkonnateenuste tarbimine ning peaaegu kolmandiku hõlmasid kapitalikulud. Kui lisada välismaised toetused, olid Eesti keskkonnakaitsekulutused 594 miljonit eurot.
Keskkonnamaksude laekumine on viimase kahe kümnendi jooksul kasvanud ja Statistikaameti andmetel ulatusid 2015. aastal keskkonnamaksud 558 miljoni euroni, millest suurima osa moodustasid energiamaksud. Suurim keskkonnamaksude maksja oli 2014. aastal maismaaveonduse tegevusala.
2015. aasta oli keskkonna valdkonnas eriline. Ligikaudu 200 riigi esindajad leppisid Pariisis kokku süsinikuheitmete piiramises, et hoida globaalne soojenemine kõige rohkem 2 kraadi piires võrreldes tööstusrevolutsioonieelse ajaga. Samal ajal lepiti ÜRO-s kokku mastaapne säästva arengu tegevuskava ning püstitati 17 säästva arengu eesmärki ja 169 alaeesmärki järgmiseks 15 aastaks. Eesmärgid on omavahel seotud ja need tasakaalustavad säästva arengu kolme mõõdet: majanduslikku, sotsiaalset ja keskkonnamõõdet. Nende kahe kokkuleppe saavutamisele on orienteeritud ka Eesti tegevused keskkonnakaitse tagamisel ja edasisel kujundamisel.
Energia- ja materjalitõhusam tootmine, keskkonnahoiu põhimõtete järgimine, suurema lisandväärtusega toodete valmistamine suure ressursinõudlusega toodete asemel ja ökodisaini juurutamine on meetmed, mis peaksid tagama, et inimühiskond sobituks oma vajaduste katmisel looduslikesse aineringetesse. Paljude nimekate teadlastea kohaselt on planeedi Maa kriitilised piirid lämmastikuringluses ja bioloogilise mitmekesisuse vähenemises juba ületatud. Teised probleemvaldkonnad on kliimamuutused, maailmamere hapestumine ja fosforitsükli piiride ületamine.
21. sajandi olulisim ülesanne keskkonna valdkonnas nii kohalikul kui ka rahvusvahelisel tasemel on mitmesuguste keskkonnaprobleemide lahendamine. Kliimamuutus, loodusressursside nappus, keskkonnajäätmed, bioloogilise mitmekesisuse kadumine, toksilised kemikaalid, vee saastumine ja veevarude vähenemine ning õhu saastumine on vaid osa keskkonnaprobleemidest, millele lahendusi otsitakse. Kliimamuutused on kujunenud üheks rahvusvaheliselt oluliseks teemaks. Euroopa Liidu (EL) aruka, jätkusuutliku ja kaasava majanduskasvu kümne aasta strateegias „Euroopa 2020“ on EL-i kliimaeesmärkideks seatud vähendada aastaks 2020 kasvuhoonegaaside emissiooni 20%, suurendada energiasäästlikkust samuti 20% ja katta 20% energiavajadusest taastuvatest energiaallikatest.
Eesti säästva arengu strateegia „Säästev Eesti 21“ seab eesmärgiks saavutada ökoloogiline tasakaal. Kui hästi mahub Eesti majandus keskkonda ja milline on Eesti majanduse keskkonnamõju vaadatuna keskkonnaprobleemide kaudu?
Käesoleval aastal möödub kakskümmend aastat esimesest ÜRO keskkonna- ja arengukonverentsist Rio de Janeiros ja kümme aastat ülemaailmsest säästva arengu tippkohtumisest Johannesburgis, kus seati eemärgiks töötada välja säästva arengu poliitika ja rakendada seda jätkusuutliku arengu saavutamiseks. Selle saavutamiseks on majandus- ja sotsiaalsfääri jätkusuutlikkuse kõrval oluline ka keskkonna jätkusuutlikkus.
